est  |  eng
------Kütioru maakunsti rada

Maakunst

Maakunsti sissejuhatuseks

Kuuekümnendate flower poweri laines küpses tohutu hulk ekstaatilistest loodusreligioonidest inspiratsiooni ammutavaid uuspaganlikke trende. Alates Joseph Beuysi shamaanlikest rituaalteostest hakkas arenema teravnenud keskkonnatunnetusega kunstilaad. Paljud otsisid väljapääsu muuseumide-galeriide umbsest inkubaatorist. Robert Smithsoni mastaapsed maastikuinstallatsioonid, näiteks soolajärve rajatud hiiglaslik “Spiral Jetty”, mille algeesmärk oli järve aluspinna roosaka tooni rõhutamine, kasutasid loodust hiiglasliku lõuendina, mis võimaldab vaatajale osalemist, ebaharilikke rakursse ja meditatsioonilava teosesse sisenenuna.

Hilisemad maakunstnikud on sellist buldooseriloomingut kritiseerinud kui vägivaldset terroriakti. Sakraalne ja rituaalne element tihenevad maakunstis pidevalt. Paljudele on inspiratsiooniallikateks neoliitilised kultusobjektid, dolmenid ja menhirid, näiteks Stonehenge, kääpad ja kurgaanid, hiiglaslikud Nazca kõrbemaalingud või Semiramise müütilised rippaiad. Mitmed loojad on viljelenud selles vaimus diskreetset maastikukujundamist nagu Walter de Maria “Lightning Field”. New Mexico kõrbesse, planeedi äikesepoolusele tähistatud 1 miil korda 1 kilomeeter mõõtudega väli, millesse on võrdsete vahemaadega pistetud 400 roostevabast terasest piksevarrast ja mille kohal suvekuudel möllab väga tihti piksetorm, on muutunud eksklusiivseks pühamuks. Teose tellija ning haldaja Dia Center for the Arts broneerib ööpäevapikkuseid külastusi gruppidele mitte üle 6 inimese. Äikest kuni $300 pileti eest ei garanteerita.

Üheksakümnendatel kaldus maakunsti kese pigem Euroopasse ja sellega kaasnes märgatav paradigmamuutus. Loodusesse suhtutakse järjest säästlikumalt, pigem kui partnerisse mitte toormaterjali. Britid Richard Long ja Hamish Fulton kultustavad järjekindlalt looduse puutumatust. Richard Longi ümberpaigutatud kividest loodud objektid ja skulptuurid pannakse pärast pildistamist endises korras loodusesse tagasi. Teosest ei jää mingit jälge peale fotode. Hamish Fultoni teosteks on jäädvustused tema kõndidest erinevates metsikutes paikades üle planeedi. Ühest retkest eksponeerib ta tavaliselt ühe suureformaadilise mustvalge foto, mille paspartuul leiduvad lakoonilised andmed selle kõnni kohta - paikkond, veedetud päevade arv, läbitud kilomeetrid. Loodusesse ei jää muud märki peale jalajälgede.

Paljud kunstnikud, näiteks Andy Goldsworthy loovad keskkonnainstallatsioone efemeersetest materjalidest: lehed, oksad, muld ja savi - sellised teosed on oma olemuselt ajutised ja kestavad üksnes pildistamise või lühiajalise eksponeerimise aja kuni loomuliku lagunemiseni, pärast mida ei jää nendest loodusesse mingit jälge. Orgaanilisse kulgu sekkutakse ainult põgusal ja isetaastuval kombel. Goldsworthy õpetaja David Nash on läinud aga teist teed. Tema on kolinud põhja-Walesi, soisesse ja vaesesse kanti ühe väikelinna lähedal ning tema Thoreau kombel metsas elamine, kunstitegu ja keskkonna vääristamine on põimunud kogu elulaadi hõlmavaks tervikteoseks. David Nash loob oma uru ümber keskkonda süüvides pärandmaastikke. Et pargikultuur Euroopas traditsiooniliselt populaarne on, siis sellelaadseid näiteid leiab hulga. Jan Hamilton Finlay lõuna-Shotimaale Lanarkshire lähedale rajatud Stonypath Park on erakordselt vaimukas postmodernne projekt, kus inimhoole all metsistuda lastavat parki täiendatakse marmorisse raiutud neoklassitsistlike kaanonite ja Prantsuse Revolutsioonist pärinevate poleemiliste raidkirjade ja skulptuuridega.

Tasapisi hakkab uuesti selgeks saama, et inimene ei saa elada oma keskkonda teisendamata, suur vahe on aga, kas teha seda anastajana või resonantsi ja harmooniaid otsides.