est  |  eng
------Kütioru maakunsti rada

Magistritöö

EESTI KUNSTIAKADEEMIA
Interdistsiplinaarsete kunstide osakond
 
 
 
 
 
 
Ester Faiman
KOBERITE INVASIOON
Kunstniku magistritöö
 
                                                                                  juhendaja dr. Aimar Ventsel
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Tallinn 2005
 
 
 
 
 
Sisukord
 
Sissejuhatus                                                                                                                          3
Maa ja taeva vahepeal                                                                                                      5
Kus on kodu                                                                                                                         7
Siin on piir                                                                                              8
Vaata kobrast!                                                                                       14
See maailm on nii soe ja pehme ja tal on kaks niisket silma...                     18
Tuleme ja võtame veeuputuse enesega kaasa                                           19
Sobiv hetk fantaasialennuks                                                                     23
Tegelikkus ilusam kui fantaasia?                                                              24
Summary                                                                                               26
Kasutatud kirjandus                                                                                28
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Sissejuhatus
Mind on käesolevas töös huvitanud inimese ja tema individuaalse ruumi suhe. Kuidas inimesed ruumis ümber paigutuvad ja mismoodi nad keskkonda enese olemasoluga muudavad ja vastupidi. Mismoodi inimese minaruum mõjutab teisi tema ümber. Inimene peab normaalseks eksisteerimiseks omama minapilti - identiteeti. Identiteedi kujunemisel on oluline osa ka ümbritseval keskkonnal ning enamasti seostab inimene ennast mõne kindla koha või paigaga  - mõnele on see paik eluaeg kindlalt üks ja ainus ning ta ei suuda ennast hästi tunda kuskil mujal - teisele on kodu seal, kus ta magama heidab. Mulle pakub huvi, kuidas inimene kasutab kindlat kohta oma mina üles ehitamiseks.
Eelnevat arvestades on kummaline, kuidas me tegeleme järjekindlalt oma identiteedile vajaliku pinna sihikindla hävitamisega, pigistades silmad kinni täiesti konkreetsete hoiatussignaalide peale. Järelikult samaaegselt me põhimõtteliselt hävitame ka iseenda olemasolu - vastupidiselt loomadele, kelle eksistents on üles ehitatud oma liigi säilimisele ning järjepidevusele. Tundub, et varem või hiljem on meie koduplaneet nii või teisiti sunnitud inimesed oma pinnalt maha raputama nagu elusorganism tõrjub viimase võimaluseni endast viiruslikke baktereid. On ju olemas ilus ja õpetlik vanasõna "Ära sülita kaevu, kust sa jood." Tundub, et inimesed on nii keskendunud oma lähimale, kombitavale, nähtavale ja rahas mõõdetavale esemestunud ümbrusele, et on unustanud taeva, maapinna ja eluslooduse, mis seda kõike ümbritseb.
Inimene on pea ainus elusolend maal, kes on võimeline keskkonda endale sobivaks ümber ehitama ning organiseerima enda eksistentsiks vajalikku eluruumi, milline võime on üheaegselt tema tugevus ja nõrkus. Tegevuse käigus tekitab ta ökosüsteemile enamasti pöördumatut kahju, kuid kuna inimese eksistents on tihedalt seotud ökosüsteemiga, siis selle kahjustamisega kahjustab ta ka iseennast. Kuid inimene ei ole sellises ehitustegevuses ainus - teine elusolend, kes suudab looduskeskkonda ümber ehitada on kobras. Kuigi ka kobras võib tekitada looduses protsesse, mis esmahetkel tunduvad mõttetu lõhkumise ja hävitamisena, on siiski tema tegevuse tulemid suures enamuses positiivsed.
Nüüd magistritöö koostamise praktilisest poolest. Nii palju kui võimalik kasutasin tekstisiseseid viiteid kasutatud kirjandusele, vastavalt oma juhendaja nõuannetele, eriti töö esimeses osas. Peatükis, kus ma kirjeldan täpsemalt kobrast - tema välimust ja eluviise, ma viitesüsteemi ei kasuta, sest kirjutasin selle osa kokku kolme-nelja teksti põhjal, mis sisaldasid üldjoontes sarnast infot erinevas sõnastuses ning tundus ebaõige erinevatel puhkudel viidata ainult ühele neist. Küll on aga need teosed ära toodud kasutatud kirjanduse nimistu leheküljel. Kursiivkirjas on tekstid, mis on kontekstiga seotud, kuid tekstist eraldiseisvad mõtisklused, mis kirjeldavad mõnd konkreetset isiklikku kogemust või tunnetust. Väiksemas kursiivkirjas on ajaleheuudiste väljavõtted.
Töö kujunemisele on palju mõju avaldanud viimaste aastate sage viibimine Lõuna-Eestis, kõige rohkem Valgemetsas ja Kütiorus, kus valmib magistritöö teine pool installatsioonina.Samuti on oma jälje jätnud kirg reisida, ringi rännata, uusi paiku ja inimesi näha.
Kogu installatsioon on valminud koostöös Argo Männikuga, keda ma tahaks selle eest siinkohal ka tänada.
Lisaks tänan veel: juhendaja Aimar Ventsel, Jaan Toomik, Peeter ja Leelo Laurits, Jüri Ojaver, Taavi Kuningas, Lauri Kilusk, Ahti ja Andra Ehrenbush, Katrin Tinn, Kaija Kesa ja Riina Uisk, Urmas Sepp, Diana Milerman, Vilve Malken.
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Maa ja taeva vahepeal...
Koht on selline ruum, mis on vahetult suhestatud inimese kehakogemusega, lähtepunkt ruumis olemiseks, nö "ruumilisuse nullpunkt" (Lehari1997:47). Inimene suhestab maailma läbi enda ja ennast läbi selle ning tema personaalne maailm on täpselt nii suur, kui ta suudab endale ette kujutada - koha piirid on teadvuse piirid. Koha teadmine-tundmine on on sõltuv kogemusest, tunnetest ja mõtetest. Kas see koht on meie enda ehitatud mugav pesake või terve planeet Maa, rääkimata isikutest, kes võtaks enda alla kasvõi mitu planeeti kui ainult hapnikku jätkuks, sõltub juba konkreetsest üksikindiviidist. Koha kaudu tekib mina-identiteet (Lehari1997:47).
Jacques Lacan´i järgi toimub eneseteadvuse loomine inimelu algstaadiumis, 6-18 kuuselt, ja ta nimetab seda perioodi peeglistaadiumiks. Imikul pole veel eneseteadvust ning ta tunneb enese ära emas, nagu peeglis. Selleks, et tulla välja "peeglist" on vaja kinnistada enda minakuju ning ruum selle ümber (Lacan1977:106). Minakuju hakkavad moodustama asjad ja olendid, keda sa hakkad mõistma endast väljaspoolsetena, kujundades nende käitumise ning reaktsiooni abil arusaama iseendast. Inimene kogub enda ümber esemeid, muljeid, pilte ja mälestusi, et hoida koos pilti enesest - ja et olla pildil.
Francette Pacteau toob välja oma essees"Märkmeid identiteedi ja koduigatsuse kohta" prantsuse psühhiaater Henri Grivois väite, et reis välismaale ja armusuhte katkemine on üsna sarnased olukorrad. Mõlemal juhul on tegemist täieliku identiteedikaotusega, mille tekitavad äkiline üksindus ja raskused eneseleidmisega muutunud ümbruses (Pacteau1997:17 viide Grivois1993:17). Leidmaks uuesti endale suhe ümbritsevaga ja jalgealune oma minale, tuleb hakata võõrast ruumi endaga seostama ning samuti ka ennast ümbruskonnaga. Prantsuse keeles kasutatakse ümbruse tähenduses sõna "cadre", mis tähendab sõnasõnaliselt aga peegli või pildi raami. See ülimalt sobiv termin paigutab subjekti pilti, muutes ta teistele vaadata antud objektiks. Kodusolek ei tähenda seega üksnes ümbritsetust tuttavlike asjadega. Kodus olla ja ennast koduselt tunda tähendab tuttavlike asjade ja inimeste pilgu all olemist (Pacteau1997:17). Võõrasse keskkonda ja enese jaoks vähemalt esmapilgul märgiliselt tühja või arusaamatusse ruumi sisenedes tajub ja märkab inimene seda eelkõige varasema kogemuse põhjal. Võõras koht teravdab vastuvõtuvõimet ja ergastab taju. Nii leitakse uude ruumi sisenemisel tasakaal, toetudes kogemustele ja mälestustele (Laanemets2000:63). Inimene piiritleb ning märgistab ümbritseva iseenese kaudu ning selle abil hakkab üles ehitama omale arusaadavat ruumi. Kas ta sellega ka iseendale rahuldavalt ning ümbritsevaid häirimata toime tuleb sõltub juba inimese kohanemisvõimest, paindlikkusest ja hoolivusest.
Eelmise suve soojal pärastlõunal jalutasin Londoni idaosas ning otsisin kohta nimega Woodbridge Chapel. Kuna teadsin, et sellenimelises kohas peaks olema eksponeeritud üks 1996. aastal vähki surnud inglise kunstniku Helen Chadwik´i installatsioon nimega Blood Hyphen, siis otsisin kunstigaleriid. Leidsin tänavaterägastikust üles otsitava koha, mis osutus siiski kabeliks nagu nimigi viitab. Mõningate kõhklustega sisenesin pikkade puitpinkide ja -tahveldusega üleni valgeks võõbatud ruumi, kus rippus suur stend laste joonistustega, siin-seal võis märgata värvilisi krepp-paberist kaunistusi ning raamitud piiblitsitaate. Lahke olemisega meesterahvas, kellele seletasin pisut kohmetunult vigases inglise keeles oma külastuse põhjust, juhatas mu minu üllatuseks kiirelt altari poole ning palus mul selle kõrval olevast trepist üles ronida. Mida ma ka vapra kunstihuvilisena tegin, poolel teel taibates, et tegemist on arvatavasti kõrgendikuga, mida varasematel aegadel kasutati kantslina. Üles jõudes leidsin ennast kummalises olukorras - minust allapoole jäi eelpoolkirjeldatud valge ruum, umbes rinnakõrgusel paiknes kabelisse ehitatud vahelagi ning sellest ülespoole kummaline kaetud akendega hämar ruum, kus oli säilinud varasem puupinkidega siserõdu ning minu vastas oli miski, mis meenutas orelit - suutmata otsustada kas olukord on huvitav või ebamugav. Vahemärkusena olgu ära toodud, et hoone ehitati 1830-ndatel aastatel ning seal on sellest ajast kuni tänapäevani pesitsenud sellised vähemalt eestlase jaoks kummalise nimega usuorganisatsioonid nagu Indipendent High Calvinists, Watercress and Flower Girls´ Christian Mission - andis tööd puuetega tüdrukutele, kes valmistasid keldrikorrusel paberist lilli, millega varustati toetuse korras lillemüüjaid tänavatel ja Clerkenwell Medical Mission. Laepealse ruumi vasakus nurgas oli aknakattesse lõigatud lühike sälk, millest tungis sisse natuke päikesevalgust ning punane laserkiir, mis langes diagonaalis läbi ruumi ning osutas minust paremale vahelael olevale fotole, mis(nagu ma hiljem järgi uurisin) kujutasid inimkeha rakkusid. Jättes kõrvale kõikvõimalikud kriitikute tõlgendused ja kirjeldused teosest, muutus minu jaoks tol hetkel konkreetselt oluliseks ruum ja situatsioon, milles ma viibisin. Seisin nagu kahe maailma vahel, kus allapoole jäi lõikav heledus, millest oli kuulda paari seal toimetava inimese vestlust ja liikumist - reaalne maailm, mis muutus ebareaalsemaks kui ruum, kus viibis ülejäänud pool minust. Üles jäi tolmune vaikus, mis muutus eriti füüsiliselt tuntavaks tänu alt kostuvatele helidele, hämarus ja arusaamatu, oma otstarbe kaotanud paik. Vennaskonnal on laul sõnadega umbes nagu "...ma seisan maa ja taeva vahepeal, siin selle maa ja taeva vahepeal - pea taevas, jalad põrgus...".
 
 
Kus on kodu
Inimesed on muidugi erinevad nagu me kõik juba loodetavasti oleme aimanud ja teadmiseks võtnud. Erinevad on samamoodi ka nende kohatunnetus, vajadus kohaidentiteedi ja sellest tuleneva turvalisuse järgi. On ju inimesi, kes pea kogu elu elavad ühes paigas ning liiguvad põhiliselt trajektooril kodu-kool-töökoht-sugulaste sünnipäevad. Viimane mainitu on ka sellisel juhul tihtipeale ainus, mille pärast kodukohast kaugemale minnakse, "suur seiklus", milleks varutakse mitu vaba päeva ning missugune sündmus on üheaegselt nii oodatud kui ka kardetud. Et see jutt, et külas on küll siidised voodilinad, aga oma voodis tuleb ikka parem uni. Teise äärmusse aga kaldub inimtüüp, kelle "kodu on seal, kus on tema saapad". Kummaline on, et inimesed, kes on sunnitud palju kolima või reisivad tihti, on ülikiiresti võimelised ka kõige jaburamat elupaika oma koduks kutsuma. See on lihtne viis määratleda paika, mis on natuke rohkem tuttav kui teised. Nii kui oled suutnud ümbruse üle vaadata, ohud kindlaks teinud ja ennast mugavalt sisse seadnud, on vähemalt esialgne kodu olemas. Ringi rännates võib selleks saada ükskõik milline suvaline ööbimiskoht või kasvõi ettejuhtuv põõsaalune. Viimane märkus pole kunstiline liialdus, vaid isiklikult läbieletud kogemus.
Olime õhtu hakul kuskil metsa vahel arvatavasti Portugali idaosas, hakkas pimenema ja autosid edasi hääletada polnud mõtet. Kõndisime maantee äärest natuke maad eemale ning ronisime paarikümne meetri kõrgusele mäeküljel asuvale natuke laugjamale lapikesele. Nii kui olin kindlaks teinud, et meid (arvatavasti) maanteelt ei ole võimalik näha ning ka ükski teine oht ei tundunud tõenäoline ning kui ma sain mugavalt magamiskoti sisse mässitult maha istuda et õhtusööki süüa, siis oli ka oma paiga tunne kohal. Tunne, et sinu ümber olevad rohukõrred ja sammal on sõbralikud ja metsaalune suvekodu juures samasugune, kuigi 5000 kilomeetrit eemal ja käbi, mille sa tagumiku alt välja kougid ning eemale viskad, on tuttava näoga. Psühholoogilises mõttes sisaldab kodu mugavust ja tuttavlikku rutiini, st inimene, kes on harjunud palju liikuma, suudab luua endale oma mina peegeldava ruumi ülilühikese ajaga, lihtsalt seostades ennast ümbritseva võõra kiiresti omale teadaoleva tuttavaga. Kodukoht on kindlustunde saavutamisel turvaliseks lähtekohaks ja tagalaks (Lehari 1997:51).
Eelnevalt on juttu olnud kohatunnetusest tulenevast turvalisusest või ka teistpidiselt turvalisusest tekkivast kodutundest. Yi-Fu Tuan väidab, et inimene tunneb ennast kaitstult üsna piiratud maa-alal, mida ta hästi teab, luues endale seega mingi territooriumi, mis on piiritletud ning mille rahu ja arusaadavust võib kergesti lõhkuda midagi võõrast ja häirivat väljaspoolt. Kodu võib ette kujutada kontsentriliste ringide kujundina, mille keskel on kodukoht. See on alati kaitstud ja osaliselt suletud koht, olgu siis tegemist kasvõi nomaadi telgi või eskimo igluga. Järgmine ring kodukoha ümber on koduruum. Mida nõrgemaks jääb kaitseotstarve, seda tähtsamaks muutub kodu kujunemisel visuaalsus. Koduruumi ümber on võõras ruum, mida tajutakse tavaliselt ohtliku ja hirmutavana. Ainult üksikud indiviidid ja (arenenud) ühiskonnad on sellest hirmust vabad. Kodu on bioloogilise elu koondumiskohaks ja pälvib kõige tugevamaid tundeid ning lojaalsust (Lehari1997:49 viide Tuan1995:139). Territoorium tähendab piire ja omandust, seega ka ohte, konflikte ja alalist invasioonivõimalust (Linnap1997:9). Niipea kui meeled enam lähiümbrust kontrollida ei suuda, tekib vaenlasekartus, niipea kui algab sissetung (personaal) ruumi, tekib ohutunne.
John N. Gray kirjeldab Shoti-Inglise piiriala väikelinnade iga-aastast festivali nimega Common Riding. Neil aladel on linna ja maapiirkondade vahelised suhted üles ehitatud üksteisele vastandumisele, hoolimata sellest, et mõlemad on omavahel tugevalt seotud majanduslike sidemetega ning minevikus ka ühise võitlusega inglastest sissetungijate vastu. Ajalooliselt sai vastuolu alguse arvatavasti omavahelisest võimujagamisest - linnaisandate rüüsteretkedest taludesse ning võimukate maahärrade aktiivsest vastuhakust linna üritustele ümbritsevaid piirkondi kontrollida. Nii ongi eelpoolmainitud Common Riding´i peasündmuseks grupi ratsanike rituaalne sõit ümber linna, märkimaks linna piire ning mis on taasesitus kunagisest iga aastasest patrullist, mis sõitis läbi kõik linnale kuuluvad maa-valdused ning kontrollis, et ega “maakad” ei ole sinna tunginud (Gray2000:4). Üritus on minu arvates uskumatult tobe, eriti kui mõelda, et see rõhutab ja kütab uuest üles konflikti, millel tänapäeva kontekstis enam mingit alust ei ole.
Mulle väga imponeeris mõttekostruktsioon territooriumite tekkeloo kohta. Füüsilises geograafias liigendub territoorium mandriteks ja maailmajagudeks, majandus- ja poliitgeograafilises diskursuses aga riikideks, provintsideks, linnadeks, asulateks jne. Algusest peale on see jagamiste ning jaotuste produkt - varasemate invasioonide tagajärg, mida tarvis kaitsta uute kallaletungide vastu. Seda päritolu näitab ilmekalt geograafiliste, juriidiliste ja halduslike keelendite tekkelugu. Nii tuleneb mõiste "regioon" sõnast regere (kamandama või käsklusi andma); "provints" lähtub vincere`st(vallutatud territoorium) ja "väli" manab silme ette esmalt lahinguvälja ning näiteks Brasiilias nimetatakse pealinna lähistel asuvaid slummitaolisi asundusi otse "invasao´deks" - invasioonideks (Linnap1997:10 viide Foucault1980:75). Nagu geograafilised mõisted on strateegiliste mõistete derivaadid nii on ka terve geograafiateadus sündinud ja kasvanud sõjanduse varjus. Seepärast on ka arusaadav, miks see distsipliin ise nõnda vähe originaalmõisteid on loonud ja teiste eluvaldkondade omi kipub laenama: territoorium on esmalt juriidilis-poliitiline, s.o mingi võimu poolt kontrollitav ala; "ala" omakorda on majanduslik-juriidiline määratlus. Kuuluvus toob kaasa vaenlasetarbe ning pühendab kaitsevajaduse (Linnap1997:10 viide Foucault1980:65). Järgmises peatükis käsitlengi rohkem sarnast käsitlusviisi territooriumi määratlemiseks.
 
 
Siin on piir
Sissetungi ehk invsiooni kujutatakse enamasti kui halvamaigulist/vägivaldset sotsiaalset tegevust mis toimub ruumis - täpsemalt ruumi territoriaalsetes struktuurides (Linnap1997:10). See eeldab esiteks piiritletud ruumi, teiseks ebakindlust ja hirmu. Vaenlane on miski tundmatu, arusaamatu ja võõras, mis ohustab isiklikku territooriumit. Kuigi see territoorium võib ju hõlmata kasvõi ainult kodu ja lähimat toidupoodi ning teekonda nende kahe vahel, kuid teatud alast väljumine tähendab alati mõningast enamasti kujuteldavat ohtu ja ebakindlust. Julia Kristeva järgi on Võõras läbi aegade olnud see, kes hirmutab meie enesetunnet (Linnap1997:12).
I Like America and Amerika Likes me(1974 ) on arvatavasti Joseph Beuys´i üks kuulsamaid aktsioone. Saabudes New York´i lasi ta ennast juba lennuväljal mässida vildist palaka sisse ning ta sõidutati galeriise ja hiljem sealt tagasi, ilma et ta oleks ümbritsevaga kokku puutunud ja seda näinud. Eesmägiks oligi end isoleerida kõigest ja mitte näha Ameerikast muud kui galeriiruumi, kus ta koos koiotiga veetis kolm päeva. Loomulikult oli aktsioon poliitiline(lisaks kirjeldatavale põhjuseks ka näit. Vietnami sõda jm) nagu enamus Beuys´i loomingust ning ta kasutas koiotti sümbolina kahjust, mida tekitas valgete meeste saabumine Ameerika kontinendile. Ameerika põliselanike teadvuses on koiott olnud võimas jumal, kes omas võimet liikuda füüsilise ja vaimse maailma vahel. Kui kohale saabusid eurooplased, siis kuulutati koiott loomulikult kahjuriks ja teda hakati mõõdutundetult hävitama. Aktsiooniga püüdis kunstnik teha rahu koiotiga ning see oli kui üritus sulgeda osa ajaloo jooksul tekitatud lahtistest haavadest. Ühest küljest on teos muljetavaldav - videodokumentatsioonis on väga huvitav jälgida inimese ja metslooma omavahelist enamasti rahumeelset suhtlust piiratud territooriumil. Teisest küljest eksponeerib see inimese uskumatut ignorantsi ning enesekindlust suhetes elusloodusega. Inimesele olid need kolm päeva üks eluperiood, kus ta sai omi mõtteid teistele kontsentreeritult väljendada - loomale oli see periood, kus ta pidi viibima tingimustes, mille inimene talle ette oli määranud ning kes pidevalt ohustas tema personaalruumi.
Näiteid ruumi vallutamisest (enda omaks kuulutamine, omastamine, märgistamine ja nimetamine) üksikisiku või väikese grupi tasandil leiab iga paev, jättes kõrvale kaasaegsed instantsid, mis seaduslikult kuulutavad isiku ruumi-territooriumi valdajaks. Üks selline näide on squattimine - majade ja eluruumide hõivamine ilma seadusliku loata. Või siis mõelgem üldisest tänavaruumist, kus tegutsevad tänavakunstnikud, moosekandid, tänavateatrid ning istuvad kerjused, kes on peatanud loomuliku tänavaliikluse nii, et inimesed on sunnitud neist ringiga mööduma. Arvestades, et tänav on ühisruum, siis ei peaks olema kellelgi õigust teiste liikumist takistada või suunata. Teisest küljest jälle vastupidi, peaks olema igal inimesel õigus päris oma tükikesele sellest ühisruumist. Näiteks on mõningatel Siberi-rahvastel kombeks kuulutada piirkond selle omaks, kes on üles pannud sinna oma loomalõksud – kas jupp tänavat on minu oma, kui ma heidan sinna magama? (Ventsel2004:4) Kuna mingi ala hõivamist saab käsitleda vallutamisena juhul kui sellel alal on omanik, siis mis juhtub juhul kui piirkonnal on nii palju omanikke nagu vähemalt teoreetiliselt on seda näiteks tänavaruumil.
Vähemalt teoreetiliselt on teema juures kindlasti oluline territooriumi hõivamise taktika. On võimalik ennast uude kohta sisse seada ilma vähemalt esialgu kedagi takistamata ning segamata ja toimetada tähelepandamatult ja rahulikult. Tihtipeale sellise tegutsemise juures jääb sissetungija esialgu teistele märkamatuks ning ajapikku, kui tema kohalolu teiste asukate teadvusse jõuab, ei peeta teda enam väljaspoolt tulijaks. Seda eriti juhul kui juurdetulija ei hakka näiteks energiliselt oma valdusi laiendama, vaid püsib tema omaks tunnistatud territooriumil või siis laiendab oma valdusi sama aeglaselt ja ettevaatlikult nagu ta võõrasse keskkonda tungiski. Niimoodi on võimalik ja loomulikult ongi moodustatud üsna suuri kooslusi ühel territooriumil, mille moodustavad perekonnad, erinevad rahvus-, sotsiaalsed või (sub)kultuurigrupid jne. Alati jääb muidugi enese sisseseadmiseks teisi võimalusi alates energilisest piiride laiendamisest peale vaikset sisseimbumist kuni agressiivse sissetungini võõrasse valdusse, mille käigus tõrjutakse või aetakse välja senised elanikud, kellede all ma ei mõtle mitte ainult teisi inimesi, vaid hoolimatu sissetungiga on võimalik hävitada ka piirkonnas eksisteerinud looduskeskond ning - kooslus, mis laiemas perspektiivis on palju ohtlikum tendents.
Paar aastat tagasi sattusin koos paari sõbraga väikesesse suvituslinna nimega Figuera da Foz, kus ringi kolades ja ööbimispaika otsides leidsime mahajäetud, kunagi uhke ja nüüd kõvasti rüüstatud villa, kuhu ennast ka umbes nädalaks sisse seadsime. Maja ümber oli suur aed erinevate viljapuudega ja basseini ning tenniseväljakuga, kõik räämas ja dzhunglisse kasvanud. Ka maja oli kummaline, kuna oli täidetud elanikest maha jäänud esemetega, kardinatest ja mööblist kuni raamatute, riiete ja muude väiksemate isiklike asjadeni, nagu oleks omanikud majast lahkunud kiirustades ja huvi tundmata, mis omandist edaspidi saab. Meie saabumise hetkeks oli muidugi enamus kraami lõhutud ning laiali puistatud ja tassitud. Hõivasime endale suhteliselt varjatud nurgakese aias ning paar päeva hiljem ka ühe toa allkorrusel, kuna vihma hakkas sadama. Üritasime instiktiivselt teha võimalikult vähe lärmi ja endale mitte tähelepanu tõmmata, sest olime võõral territooriumil ning ei teadnud kas keegi sellel ka silma peal hoiab. Mõne aja pärast avastasime, et tegelikult oli maja kujunenud kooskäimise kohaks ümberkaudsetele noortele, kes aga meie kohalolu vaikselt aktsepteerisid ning meile erilist tähelepanu ei pööranud. Tundus, et pigem tekitasime neis hirmu kuna olime ilmselgelt võõramaalased, kellega nad ei oleks osanud niikuinii suhelda ning tundus, et kuigi nad olid seda maja kasutanud juba aastaid ei olnud ka neil seniajani kadunud ebakindlus võõrale territooriumile sissetungimise pärast. Kolmas kontingent, kes seal aias aprikoose korjamas käis olid kaugsõiduautojuhid, kes seal lähedal oma autosid parkisid ja tegevusetult ringi lonkisid. Kummaline oligi see, et paika oli tekkinud absoluutselt uus kummaliselt toimiv intensiivne elu, mis samas oli hiiliv ning vana märgisysteemi all toimiv. Keegi ei julenud teisi segada, sest ei võinud teada mismoodi reageeritakse - aias ringiliikuva (aeg-ajalt üsna suurearvulise) seltskonna esimeseks rektsiooniks võõrast nähes oli kiire tagasitõmbumine, kuni avastati, et teine oli täpselt samamoodi käitunud. Tulemuseks oli naljakas vana kummitusmaja, kus kogu aeg käis elav, kuid esialgsele pilgule varjatud elu.
Siinkohal tooksin välja ka mõned suhtelised näited “kontakti” ja “sissetungija” kategooriatest. Kohalike ja juurdetulijate omavahelistes suhetes on oluline kohalike eelnev häälestatus igasugusele lisandumisele. Kui kohalikud on ilmselgelt igasuguse sissetungi vastu - ka rahumeelse juurdelisandumise - siis tekivad konfliktid juba eos kõige mõttetumatel põhjustel. Teine suurem konflikt tekib siis, kui varasematele asunikele tundub, et uued ei üritagi ennast sisse sulandada juba kehtivasse korda ja kombestikku ning kas tegutsevad omaette või lausa heakskiidetud tavade vastaselt. Eelnevale võib lisanduda ka umbusk kohalikest millegi poolest erineva indiviidi suhtes - oluliseks võib osutuda nii üldisest erinev nahavärv või kasvõi riietusstiil ning tunduvalt üldisest eristuv käitumine. Sellisel juhul võib saada näiteks määravaks uue indiviidi kohanemisvõime, mis ei pruugi positiivse lõpptulemi s.t tema aktsepteerimise saavutamiseks, olla iga hinna eest kohalikku konteksti lisandumise püüe. Loomulikult peab ka nentima, et läbi ajaloo on üheks parimaks territooriumi ülevõtmise taktikaks olnud eriti hea kohanemisvõime ning suur kiirelt lisanduv suguselts või kärmelt laienev sõpruskond.
Väga heaks näiteks juurdetulijatesse suhtumise kirjeldamiseks on rahvuskogukonnad Ameerikas, mis on eripära arvestades küll suurearvulised, kuid võrreldes ühiskonnaga, kus nad asuvad piisavalt väikesed ja marginaalsed. Rahvusgrupid, kes mitte ei asusta ainult üksikuid kindlaid linnaosasid nagu on suhteliselt tavaline ka mujal maailmas, mitte ainult Ameerikas, vaid moodustavad terveid linnakogukondi. Kõige otsesemaid näiteid saan tuua Lindsborg´i linnast Kansase osariigis, mis on tuntud kui "Little Sweden U.S.A". Nagu nimigi ütleb on tegemist suure rootslaste kogukonnaga - sarnased on ka näiteks Solvang Kalifornias, mida defineeritakse kui "Danish Capital of America" (Gradén2003:58 viide Linde-Laursen1999), shveitslaste kogukond New Glarus Wisconsin´is(Gradén2003:58 viide Hoelsher1995) ning Holland Michigan´is ja Pella Iowa´s, mis mõlemad viitavad uhkusega oma hollandlastest asutajatele .
Lizette Gradén´i väitel kasutavad lindsborglased näiteks terminit “immigrant” peamiselt mitte-Euroopa päritolu uustulnukate kohta, kes ei osale aktiivselt linna tegemistes, kuid võrdlusena oma Rootsi sisserändajatest esivanemaid nimetatakse tavaliselt pigem asunikeks ja esmaasutajateks-pioneerideks(Gradén2003:16-17). Linna tegevuse aktsepteerimine ja selles osalemine on eriliselt välja toodud ja mõningatel juhtudel on seal vastupidise näitena võimalik üsna kiiresti "omaksvõttu" pälvida, kui isegi mitte-rootslasena võtta aktiivselt osa linna traditsioonilistest ettevõtmistest, kuid eriti uustulnukana kindlasti neid mingilgi moel kritiseerimata.
Lindsborg’is nähakse vaeva, et linna välimusega ja seal toimuvate üritustega rõhutada oma rootsi päritolu või pigem rõhutada, et selle elanikel on üldse mingi päritolu. Nii on tihtipeale valmis “rootslasteks” hakkama ka linnakese elanikud, kellel kunagi ei ole selle riigiga mitte mingisugust pistmist olnudki. Samas pannakse rõhutatult pahaks kui keegi nende "rootslust" kritiseerib ning seda ka juhul kui kommenteerija on rootslane, kes elab Rootsis. Lindsborg´i elanike Rootsi on see, kust tulid nende esivanemad, mitte selline, milliseks selle kultuuri ja rahva emamaa on muutunud tänapäeval, st kohalik traditsioon baseerub tavadel, mis olid Rootsis au sees aegu tagasi ning sellele lisandunud kohalikul uuel pärandil. Nii on välismaalase staatuses ka uustulnukad, kes tulevad Rootsist. Üks kauaaegne Lindsborg´i elanik ütles selle kohta: "Rootslased, kes tulevad otse Rootsist, on meist erinevad. Nad arvavad, et nad on rohkem rootslased kui meie. Umbes aasta tagasi nõudis üks Rootsist tulnud neiu, et meie pidustusi detsembris peaks kutsuma Lucia´ks , mitte St. Lucia´ks, sest pühakud pole Rootsis au sees. Samuti ei meeldinud talle meie rahvariided. Ta nimetas neid mitte-rootsipärasteks. Meile öeldi, et meie Rootsi kombestik ei ole hea. Aga kõik see on meie Rootsi kultuur ja me oleme selle üle uhked" (Gradén2003:78). Paljud linnaelanikud, eriti need, kes on aktiivsemalt seotud sealse elu korraldamisega, armastavad tutvustamisel tihtipeale lugeda üles oma päritolu kuni viie sugupõlve kaugusele tagasi. Samas on ka piisavalt neid, kes ennast tutvustades lisasid järgi täpsustava märkuse nagu “mitte-rootslane”, “iirlane”, “sakslane”, “chayenne” jne. Värvikaimaks näiteks on meesterahvas, kes teatas - “siin Lindsborg’is olen ma ainult neetud poolakas” (“Here in Lindsborg I’m a damn Polak”). Linnas on eelpoolmainitud põhjustel välja kujunenud hierarhia, mis baseerub lõppkokkuvõttes kuvandil Lindsborg'ist kui valge(nahalise)st, protestantlikust, rootsi ühiskonnaga sõbralikust Ameerika väikelinnast (Gradén2003:43). Iseasi, kas see määratlus igale väljastpoolt tulijale ja kõrvaltvaatajale just väga sõbralik tundub, aga miks peakski?
15.-19. sajandi maadeavastajad, rändurid ja geograafid, kes nähtut kirjeldasid/kaardistasid - kogusid nõnda materjale, mille kasutajateks olid hiljem koloniaalvõimud, strateegid ja töösturid. Huvi senitundmatute maade vastu võib olla nii praktiline kui ka esteetiline (Linnap1997:9). 19. sajandi lõpu Ameerika ekspeditsionistid, kelle ülesandeks oli fotode abil kaugeid paiku lähedale tuua, teadmisi täiendada ja elamusjanu kustutada, tegid pilte, mida võib kirjeldada ka nii:" /.../ fotod oli rajatud vaataja ootustele ja esitlesid Ameerika maastikku kui asustamist ootavat keskkonda. Kui territooriumi, mis lausa nõuab kultiveerimist ja kasutuselevõttu. Maad kujutati nagu Jumalate kodu, aga samas ka paigana, mis tulvil raudteesid, kinnisvara ja paljutõotavaid kaevandusi. See oli uute võimaluste maa" (Linnap1997:9 viide Snyder1994) või "Olgu maastikud, asjad või inimesed - ikka ja alati fikseerib kaamera neid jäigas frontaalsuses. Just pildi säärane tsentraliseeritud ülesehitus võimendab arvamust, et tegu pole mitte võõraste kultuuride mõistmise-, vaid nende sihipärase inventariseerimisega /.../ Etnograafi kalk pilk valmistab ette seda, mille viivad lõpuni soldatid ja ametnikud" ( Linnap1997:10 viide Köhler1986:27).
Uute territooriumide hõivamisel oma loogika. Inimasustuseta maa-alale hakkab tekkima suurem asustus vastavalt sellele, kui läbi uuritud ja elamiskõlblik on piirkond, kas seal on ühendusteed ülejäänud maailmaga, kas kohas juba keegi elab ja kui heal järjel nad on jne. Tavaliselt on elujõulised need asustused, mis on tekkinud orgaaniliselt loomuliku arengu tulemusel, kuid järgnevad näited kirjeldavad pigem vastupidiseid üritusi.
Claude Lévi-Strauss kirjeldab ühte sellist absurdset juhtumit Brasiilias 1930-ndatel, kui ilma olulise põhjuseta otsustati keset asustamata maad (lähim linn saja km kaugusel), tühjale platoole rajada uus linn nimega Goiana. Kuna arhitekte ei seganud siin ükski maapinnakonarus, võisid nad töötada kohapeal nii, nagu oleksid seda teinud joonistel. Linna plaan joonistati maapinnale; määrati kindlaks linna piir ja erinevad sisepiirkonnad: elamu-, haldus-, äri-, ja tööstusrajoon ning uusasulas alati tähtis lõbustustele pühendatud linnaosa. Järgnevalt ilmusid ajalehtedes kuulutused, kus anti teada linna asutamisest; linnaplaani ümber, mis oli nii detailne, nagu oleks linn juba sada aastat vana, loeti üles elanikele tõotatavad eelised: teedevõrk, raudtee, kanalisatsioon, veesüsteem ja kinod (Lévi-Strauss2001:144). Kui Lévi-Strauss1937. aastal Goianat külastas, leidis ta eest lahinguvälja meenutava kõnnumaa, mis oli täis külvatud maamärkimisvaiu ning elektriposte ning kus oli näha sadakonda uut hajali asetsevat maja, mille hulgas oli suur tsemendist risttahuka kujuline hotell. "Sel kõrbesse tekitatud asundusel ei olnud ei ajalugu ega kestust ega ühtki tava, mis täitnuks tema tühjust või pehmendanuks tema toorust; siin tundus, nagu oldaks mingis jaamas või haiglas, alati läbisõidul, mitte iial paikne"(Lévi-Strauss2001:145).
Samalaadset, aga minu isiklikul hinnangul veel õudsemas vormis võib näha Siberi naftalinnades. Kogu asustus, mis on saanud alguse naftaleiukohast, sinna toodud töölistest, nende peredest. Töölistele ehitatakse barakid, hiljem ka paneelelamud, mõni lasteaed, kool, buss käib korra päevas lähimasse raudteesõlmega linna, liiprid naftavagunite jaoks. Kui must kuld maa seest on otsas, siis kolivad töölised järgmisse naftalinna ja Siberi ääretutesse avarustesse lisandub veel üks elaniketa linn. Ma olen viibinud täpselt sellises Lääne-Siberi linnas nimega Ljantor ja see oli õõvastav kogemus. Linnas ringi liikudes on näha, et kõik on ehitatud ülikiiresti, teadmisega, et üle 20 aasta see kestma ei pea, isegi 9-kordsed paneelelamud näevad välja nagu nad oleks püsti pandud ühekordseks tarvitamiseks ja võivad kukkuda ümber kui neile peale puhuda. Üks detail veel - kui me üritasime sinna sõites bussijaama ajatabelist linna nime leida, siis seda ei olnud - olid vaid naftabaaside numbrid.                                                                      
Kui inimese suhe keskkonnaga baseerub niivõrd ebakindlatel alustel nagu eelpooltoodud näidetes, siis arvatavasti ei teki ka kinnistunud ja hoolivat suhtumist ümbritsevasse. Inimese maailmanägemus sõltub tema kohatunnetusest ja see omakorda on seotud minapildi ja enesetunnetusega ning selle reflektsiooniga ümbritsevast. Inimene on pea ainuke olend maailmas, kes on võimeline kohta kohandama iseenda vajadustega - kahjuks on ta tihtipeale sellest tegevuses destruktiivne ning ümbritsevaga mitte arvestav. Kuid kui ma enne ütlesin, et inimene on peaaegu ainuke, siis teadmisega, et loomariigis on olemas üks olend, kes suudab sama. Kuigi ka tema tegevus on esimesel hetkel destruktiivne, suudab ta oma ehitustegevust erinevalt inimesest sobitada ümbrusega ning mitmetel juhtudel ka parandada näiteks inimese tehtud kahju.
 
 
Vaata kobrast!
Elusolendid asustavad iga võimalikku maailma paika alates polaaraladest ja lõpetades kõrbetega, õhus, vees ja maapinna ülemistes kihtides. Pole olemas keskkonda, kuhu elusolendid ennast ei suudaks sobitada. Ainus imetaja ja tõenäoliselt ainus elusolend üldse (kui inimene kõrvale jätta), kes sellest reeglist mööda hiilib, on kobras. See jõuline vee-eluviisiga näriline muudab keskkonda oma äranägemise ja vajaduste kohaselt ümber.
Kobras on Euraasia suurim näriline, kes oli 19. sajandi keskpaiku väljasuremise piiril. Eesti põlisasukas, kes poolteist sajandit tagasi liigse küttimise tagajärjel siit kadus – viimased andmed aastast 1841 – ja sajandi jagu hiljem (1957) taas meie jõgedele asustati ning samal ajal ka ise kagu poolt sisse rändas. Põhjus, miks neid rahumeelseid ning täiesti taimetoidulisi loomi tapeti, oli esmajoones inimlik ahnus. Näiteks on kopranahast kasukat hinnatud kolm korda kallimaks kui sooblinahkset ning kaks ja pool korda kallimaks kui hõberebase oma.Samuti omistati kopranõrele, millega loom hoiab oma kasuka vettpidava, imepärast tervendavat võimu ning seda kasutati pea kõikide hädade vastu, kuigi ravimi hind oli üsna soolane ja seda kallimaks läks, mida vähemaks kopraid jäi. Tegelikkuses oli rahva uskumusel ka tõepõhi all - kopra liha sisaldab palju vitamiine ning asendamatuid toidukomponente ning väärtuslikud on ka rasv ja nõre. Lisaks kõigele muule arvati, et kopranahkne müts teeb ka selle kandja targemaks, küllap seetõttu, et kobrast peeti väga arukaks ja kavalaks loomaks. Põhja-Ameerika indiaanlased arvasidki, et koprad on tegelikult väikesed mehikesed, ja suhtusid neisse väga aupaklikult.
Vabas looduses elutsev kopraperekond on keskmiselt kuue- kuni kümneliikmeline. Kobras on monogaamne perekonnaloom ja pesa kuulub tavaliselt kahele vanaloomale, kes elavad koos mitme põlvkonna poegadega. Koprad elavad tavapäraselt paarikümne aasta vanuseks, loomaaias aga ka kuni 50-aastaseks. Täiskasvanud looma keha pikkus küünib 75–80 sentimeetrini, sellele lisandub 27–30 cm pikkune saba. Kopra karvakasukas näib kuivast peast pruunikana, ta saba on lüheldane, lapik ja soomustega kaetud.
Kogu loomariigis pole midagi võrdset kopra ehitustegevusele. On avaldatud ka arvamust, et kas mitte kopralt ei õppinud inimene kanalite kaevamist ja tammide ehitamist. Ükski teine meie alal elav loomaliik pole võimeline muutma oma elukeskkonda nii suures ulatuses, kui seda teeb kobras, ehitades paise, kuhikpesi, urge ja kanaleid, langetades puid ja põõsaid. Kobraste ehitustegevus on muljetavaldav ka mõõtmetelt - Kagu-Eestis on täheldatud ka 60-70 m pikkuseid kopratammisid. Maailma suurima kopratammi kohta Montana jõel Ameerikas on kirjutatud, et see olevat 700 m pikkune, ligi 4, 5 m kõrge, alusel 7 ja harjal 4 m lai. Niisama imepärased ehitised, kui tüvedest, okstest ja mudast kopratammid, on ka kuhilpesad, meil umbes paari meetri kõrgused ja 7-8 m läbimõõdus. Maailma suurimast kuhilpesast Ameerikas on kirjutatud, et see on 13 m kõrge ja kujutab endast tõelist kobraste linna. Samuti on imetlusväärne kopra töövõime, lõhutud või rikutud tammid taastatakse või parandatakse öö jooksul. Oma loomingut kobras ise lõhkuda ei oska - tammisid mõistab ta ehitada ainult kõrgemaks. Selle poolest erineb kobras inimesest, kes võib ehitada terved linnad ja need samas jälle laiali lõhkuda või maha põletada.
Kui nüüd aus olla, siis ei ole ka koprad alati nii ohjeldamatult tublid ja mõistlikud, nagu siin on juttu olnud. Kui pesakond on, poegade mittelahkumise tõttu, juba liiga suureks paisunud, siis võivad muidu väga säästlikud koprad muutuda äärmiselt pillavaks ja lausa laastavaks: usinasti paisutatakse vett, millega uputatakse mets suurtel aladel nii, et piirkond muutub koprale endalegi elamiskõlbmatuks. Kuid kui koprad lahkuvad, lagunevad tammid ning vee alt vabaneb viljakas muld, mis on soodus pinnas rohttaimedele ja lehtpuudele, mis moodustab uue ja veelgi parema toidubaasi kopra uutele põlvkondadele.
 
 
Haapsalu ja Ridala vahele tekkis uus püsiühendus — kopratamm
Ungru jõe äärde baptistide esimest ristimist tähistava mälestuskivi lähedale on koprapere rajanud tammi ja jõest saab nüüd kuiva jalaga üle.
„Et piki Ungru oja kulgeb Haapsalu ja Ridala valla piir, võib öelda, et Haapsalu linn ja vald on saanud kopratammi näol uue püsiühenduse,” ütles ajaloo– ja loodushuviline arhitekt Tõnis Padu naljatamisi. „Koprad on taastanud Ungru ojas veetaseme, mis võis siin olla tavaline kolm–nelisada aastat tagasi.” Padu nägi mullu kevadel Ungru oja kallastel üksikuid kobraste langetatud puid. Pesa ega tammi veel polnud.
Elukutseline looduskaitsja Koit Latik ütles, et kobras ei ehitagi kohe esimesel aastal uude elupaika tammi, vaid jälgib ümbrust ja elab kaldaurus. Latiku hinnangul elab kobras Paralepa metsas kolmandat aastat, sest tammi hakkas ta rajama mullu sügisel.
Tänu tammi paisutatud veele meenutab endine väike oja nüüd kena laia jõekääru.
(Lehte Ilves, "Lääne elu", 6. mai 2003)
 
Vastupidiselt levinud arvamusele ei söö kobras kala, vaid on rangelt taimtoiduline.Kobras langetab puid selleks, et saada ehitusmaterjali ja toitu, milleks sobivad puukoor, võrsed ja nooremad oksad, mis kasvavad ülevalpool, eelistades pehme puiduga lehtpuid, näiteks paju, haaba ja kaske. Loodus on otstarbekas ega salli raiskamist - nii kasutab kobras ehitusmaterjalina vaid sellist puitu, mis talle enam söömiseks ei kõlba. Teisalt jätab ta peaaegu pooled langetatud puudest maha kõdunema. Kuid kõdunevat puitu söövad putukad ja nende vastsed ning sellest moodustub sobiv toidubaas näiteks valgeselg -kirjurähnile, kes on ohustatud liik ning kes toitub just nimelt lehtpuude kõdunevas puidus ja koores elavatest putukate vastsetest.
Nagu alati, kui mõni elusolend on silmapaistvalt energiline ning "iseseisev ja edukas", tekivad tal probleemid inimesega. Pahandused tekivad peamiselt sellest, et kopra ja inimese huvid metsa- ja põllumajandusmaadel ristuvad. Seda eriti seal, kus inimene oma tahtmist mööda loodust ümber on kujundanud: õgvendanud jõgesid ja ojasid ning rajanud